Autismi kahtlustamine ja diagnoosi saamisega kaasnevad tunded.
Mulle ei tulnud lapse ametlik diagnoos üllatusena. Minu silmad avanesid kui laps üritas end meltdown´i seisundis meeleheitlikult vigastada. Seda vaatepilti ei unusta ma iial, kui ma sain esmakordselt aru, millega tegu oli (küllap tänu ülikoolis õpitule). See abituse tunne, kui sa ei tea, mida teha, ja proovid oma märatsevat last kinni hoida, et ta ometi lõpetaks.
Mida edasi teha, mina sel momendil ei teadnud. Iga teekond on erinev. Alustada saab näiteks sellest, et rääkida oma kahtlustest perearstiga, kes saab suunata vajaliku spetsialisti juurde. Meie alustasime vaimse tervise õe visiidiga ühes Tartu erakliinikus (nüüd tegelevad ainult täiskasvanutega) ja seejärel suunati meid lastepsühhiaatri juurde.
Kuigi soovisin saada oma kahtlustele kinnitust, sisimas ikkagi lootes, et kujutan asju lihtsalt ette, et ta ikkagi kasvab sellest välja, nagu nii mõnedki lapsevanemad mulle rahustuseks kinnitasid. Selle asemel, et usaldada oma sisetunnet, et lapse kasvatamine ei saa ikka nii raske olla, ma siiski lootsin.
Kuigi ma kahtlustasin, tuli ametliku diagnoosi saamine mulle siiski hoobina ning miski minu sees justkui suri. Minu kujutelm, milline peaks elu olema, varises kokku.
Kuigi keegi otseselt ei surnud. Leinatakse oma arusaama, milline peaks elu olema. Leinatakse oma lapse loodetud tulevikku. Leinatakse taga seda, mille sa tunned, et oled kaotanud. See on oma olemuselt väga sarnane, sellega, mida inimene võib päriselt kellegi kaotust tundes läbi teha.
Mitte kõike järgnevalt loetletut ja samas järjekorras. Pigem erinevas kombinatsioonis ja tasemel, igaüks omal viisil ja erineva intensiivsusega. Eitus. Šokk. Paanika. Valu. Enesesüüdistus. Kas mina tegin midagi valesti? Miks mina? Ma pole seda millegagi ära teeninud. Nutuhood. Kes on selles süüdi? Maailma süüdistamine. Vihahood. Segadus. Tuimus. Ärevus. Stress. Depressioon. Kohanemine uue “normaalsusega”. Uute võimaluste nägemine. Leppimine.
On mitmeid mudeleid, mis põhinevad leina astmetel ning matemaatilisi kõveraid, mis aitavad seda teekonda seletada. Mis ma sellega öelda tahan? Seda, et nende tunnete tundmine on täiesti normaalne protsess, teekond leppimise suunas ja see võtab aega. See võib raske olla ja sageli võivad perekonnad sellega omapäi maadlema jääda.
Mina isiklikult olin aastaid eituse faasis, sest kui sa endale probleemi olemasolu ei tunnista, siis seda justkui ei eksisteerigi- lapsed kasvavad muredest ise välja. Olin eitanud ajani, kui asjad olid läinud nii hulluks, et enam ei olnud võimalik oodata asjade iseeneslikku lahemist. Mäletan ka nutu- ja vihahoogude vaheldumist. Sain aru, et abi ei tule, kui sa ise abi ei palu või ei tee midagi olukorra parandamiseks. Seega asusin tegutsema ja end harima autismiteema kohta. Lõpuks hakkasin asju nägema uutes värvides ja meie tulevik ei tundunudki enam nii tume.
On omajagu juhtumeid, kus lapse autismi diagnoosi järgselt on ka lapsevanem saanud diagnoosi (nt Aspergeri sündroom). Sel juhul ei saa lapsevanem lihtsalt aru, et see, mis lapsega toimub, ei ole päris see, mida peetakse arengus tavapäraseks. Kuna ta on ka ise midagi sarnast üle elanud ja toob endaga paralleele. Ta lihtsalt ei teagi, et asjad “peaksid” teisiti olema.
Me kõik oleme erinevad ja see, kuidas me uue reaalsusega toime tuleme, on erinev. Pere kohanemine võtab aega ning tavaliselt nõuab pingutust.
Leave a Reply